Rahvuslikel traditsioonidel põhinev lihtne tänapäevane riidest vöökott on kott, mida saab kanda nii rahvariiete, linase kleidi kui ka teksade juures. Idee on laenatud lahttaskult, vöökotilt ja märsilt.
Õmblemisel on taaskasutatud puuvillaseid kangaid, paelu ja nööre. See on väike kott, kuhu mahuvad lahedalt ära telefon, huulepulk, võtmed, raha või kaardid.
Koti taga aasad vööle kinnitamiseks aga kuna krookpaelad on piisavalt pikad, saab seda hoida ka ümber käe.
Kindlasti on see ka praktiline aksessuaar laulu-ja tantsupeole!
Mõned faktid ajaloost:
Keskaja riietuse kõige tähtsaim ese oli vöö. Kuna taskuid ei oldud selleks ajaks veel leiutatud, kandsid nii mehed kui ka naised hinnalisi esemeid just vöö küljes. Ka kukrud kinnitati vöö külge pika nööri abil ja see oli suletav krookpaelaga. Kukrud erinesid olenevalt moest, kandja elustiilist ning staatusest. Naisterahvaste seas olid levinumad külluslike kaunistustega krookpaelaga kotikesed. Kotte kaunistati tikanditega.
Eesti rahvarõivaste juurde on juba sajandeid kuulunud kotid praktilistel kaalutlustel, kuna enamasti rahvarõivastel taskud puudusid, siis tuli väikeseid esemeid ning raha kotis kanda. Pere kinda- ja sukavaru tuli täiendada igal vabamal hetkel. Sellest tulenevalt tekkis vajadus koti järgi, millega käsitööd kaasa võtta ning koos hoida. Ühe võimalusena kanti kotte käes või käevangus nn vardakotte.
